HELGER AARESILD: Eesti riigivapi tähendusest (Rahvuslane)

HELGER AARESILD: Eesti riigivapi tähendusest

Ubi leones 

Aristotelesele on omistatud ütlemine, et väljaspool ühistegevusele rajanevaid inimasulaid ehk poliseid suudavad end hinges hoida vaid inglid ning loomad. Kreeklastele oli äärmuslikuks karistuseks ühiskonnast väljaheitmine ning keeld teiste seltsi naasta. Sokrateselgi oli valida mürgikarika ning pagenduse vahel. Samalaadne sugukondlikkust toetav kurblooline valik vaatab vastu eestlaste minevikku kajastavas Kitzbergi “Libahundis”. Maailmarändur Lennart Meri väitis: “Väljaspool kultuuri inimene ei ela.” 

Hoiatamaks asustusväliste ohtude eest, mis tulenesid kiskjatest, arvatavatest koletistest ja metsinimestest, kirjutasid rooma kartograafid tundmatute alale peale märkuse ubi leones ‘seal, kus on lõvid’. See väljend muutus üldkasutatavaks mõisteks, mis märgiti vaid mõned sajandid tagasi paljude maade geograafiaõpikuisse, näiteks Aafrika läbiuurimata “valgete laikude” juurde. 

Roomlaste võimutunnuseks olid kotka pildid. Just Rooma riigi järglase Bütsantsi vapilt pärineb tänapäeval end “kolmanda Roomana” esitleva Venemaa kahepäine (ilmalikku ja usuvalda valitsev) vapilind. Ajapikku Rooma riik lagunes ning barbarite maadel, mida roomlased tähistasid kunagi ubi leones, võtsid germaani hõimude juhid endale vapimärgiks lõvi kujutise. 

Uuenduslik turvakate 

Riigivapid on välja kasvanud rüütlivappidest. Viimaste tarvitamisele andis tugeva tõuke näokatete kinnitamine sõjakiivrite külge. Näo varjamine tähendas, et isiku tuvastamiseks läks tarvis lisavahendeid, eriti pingelistes lahinguoludes. Kujutised kilpidel, ülerõivastel ja peakatetel olid suuresti abiks. Samuti aitasid rüütlivapid määratleda ülikute seisust ning alluvussuhteid. Kunagist rüütlite aega võib kõrvutada tänapäevaste mootorrattajõukude ja mitmesuguste muude kohalike rühmitiste vägivaldse kirega, kui asi puutub teatavate märkide kandmise õigustesse. Karm on kord nii kaubamärkide kui ka riigivõimu tähiste kaitsmisel. 

Juba rüütlivappide kujutised rangelt ohjatud, kuna need edastasid selge tähendusega sõnumit kandja kohta. Vapikujutist tohtis kasutada üksnes kõrgema valitseja loal. Rüütliseisuse ning vastava vapi saamise eelduseks olid teened valitseja ees. Rüütlikiivrite kui kujunduselementide vapil kujutamise juures kehtis põhimõte, et mida nähtavamaks nägu jäi, seda kõrgema vapikandjaga tegu oli. Näiteks Tallinna vapil kujutatud rüütlikiivril on nägu kaetud püstiste ribadega, mis tähendab, et Tallinnat valitses keskmise suurusjärgu ülemrüütel. Põhja-Eestist moodustus Eestimaa hertsogkond ning Taani kuningas kandis Eesti hertsogi tiitlit. Kui rüütlipea vaatas (enda suhtes) paremale, viitas see seaduslikule valitsejale. Pahemale pööratud rüütlipead pidid oma vapil kandma näiteks väljaspool ametlikku abielu sündinud ülikuvõsud - kui neil läks õnneks vapiõigus nõutada. 

Sarnane tagamõte peitub ka vapil sammuvate lõvide liikumissuunas. 

Vapilõvide sünd 
Lõvi nimetust kohtame mitmete valitsejate juures, tuntumad neist on Richard I Lõvisüda (1157-1199) ja sakside valitseja Heinrich der Löwe (1159-1195). Esialgu ilmusid lõvid vappidele ühekaupa. Näiteks kui Švaabimaal tõusis valitsejaks hertsog Frederick, kujutas tema vapp musta lõvi kuldsel taustal. Hiljem, kui Švaabimaalt pärit Philip sai 1198 kogu Saksamaa kuningaks, muutis ta vappi ning hakkas kasutama kujutist kolme sammuva lõviga, keda nimetatakse lion leoparde. 

Sama pilti teise värvidega (valged lõvid punasel taustal) olla kasutanud juba Gruffydd ap Gynan (1055- 1137), üks tähtsamaid Wales’i kuningaid, kes normannide ülemvõimu vastu võitles. Gruffyddi sõjaline jõud põhines Iirimaal kanda kinnitanud taanlaste väeüksustel. Normandia vapil on vaid kaks kuldlõvi Richard I Lõvisüda kasutas esialgu vapil üht lõvi, kes seisis tagajalgade peal. 
Aastal 1198 muutis ta aga kujundust ning läks üle punasel taustal sammuvatele kuldsetele “lõvileoparditele”. Nood on sealt alates Inglismaa tunnusena toiminud tänapäevani. Jääb vaid märkida, et Prantsuse Normandia maakonna vapil on pelgalt kaks siniste küünistega kuldlõvi. Nii nagu Baden-Würtenbergi liidumaa vapil, nii on ka Taani kolm lõvi kuldsel kilbil, kuid pole mitte musta-, vaid sinikarvalised. Vanim säilinud Taani vapi kujutis pärineb aastail 1182-1202 valitsenud kuningas Knud VI ajast. Õigupoolest sarnanevad tollased liikumises olevad lõvid rohkem Eesti tänapäevaste vapiloomadega, sest nad vaatavad enda kõrvale vasakule, mitte otse, ka ei kanna nad krooni. 
Nii Tallinna kui ka Eesti vapil olevad lõvid on üleni sinised, sealhulgas küünised. Tähtis erinevus on Tallinna vapi lõvide peas säravad kroonid - Eesti vapi lõvide pead on katteta. Kui 1992 tuli käibele Eesti kroon, kanti metallmüntidele ka Eesti vapilõvid. Kui viitsite luubiga vaadata, leiate kroonisel mündil lõvide kahe kõrva vahel neli püstist mügarikku, mida võib ka tagasihoidliku krooni tippudeks pidada. Samal ajal on nii Eesti vapil kui ka suveniirmüntidel peajoon lõvide kahe kõrva vahel üsna sile. 

Taani Vladimir 

Kanuti Gild on nime saanud katoliku pühaku Knud Lavardi (1096-1131) järgi. Knud oli Saksamaaga piirneva Taani lõunaosa valitseja, kelle võimuvõitluses mõrvas tema nõbu Magnus. Järgnes kodusõda, mis lõppes alles 1157. Siis tõusis kuningaks Valdemar I - seitse päeva pärast Knud Lavardi surma ilmale tulnud poeg, kes oli saanud täisealiseks. Tegelikult oleks õigem öelda Vladimir I, nii nagu venelased kirjutavad. Nime sai esikpoiss ju oma emalt, Kiievi vürst Mstislav I tütrelt Ingeborgilt, kes neljanda lapse nimetas oma isa Vladimir II Monomahhi järgi. 

Taani Vladimir (tollasel ajal vist pigem Volodimir) esitles end sageli venepärase tiitliga knjaz ’vürst’. Ta pidi sagedasti võitlema lääne-slaavi hõimudega, kelle jaoks nimetus knjaz passis rohkem kui lavard. Lääne-slaavlased olid ajapikku kõik naabruses asuvad vendi hõimud enesele allutanud, nii et vendi ülikud suhtlesid slaavi keeles. Vendid aga olid taanlaste vahetud naabrid ning võistlejad. 

Knudi nime teine pool lavard (mis on algselt tähendanud”leivajagaja”) on saksikeelne vaste valitsejale; inglise lord on sama tüvega. Knud Lavardi surmapäeva 7. jaanuari pühitsetakse Eestis nuudi- ehk kanutipäevana. See tähistab jõulurahu lõppu ning lõpetab üldisemalt kogu jõuluaja. Knud Lavardi kuulutas pühakuks tema isa Vladimir aastal 1170. Siin võis eeskuju anda Knud IV Püha, kes oli 1085 seadustanud kirikukümnise nõude, mistõttu ta ka talurahva ülestõusu käigus maha löödi. Pühakuau osaliseks sai too San Canuto seetõttu, et oli olnud aktiivne Rooma ülemvõimu pooldaja. 

Nii nagu Kiievi Vladimirid, nõnda ühendas ka Taani Vladimir I Suur (1131-1182) väiksemad valitsusalad märksa suuremaks ja võimsamaks ühendriigiks. Aastal 1169 vallutas Vladimir vendide peamise tugipunkti Rügeni saare, mis jäi Taani valitsuse alla kuni 1325. aastani. Taani Vladimiri tähtsaks liitlaseks oli tema lapsepõlvesõber, Roskilde ja hiljem Lundi väga mõjuvõimas piiskop Absalon (1128-1201). On arvatud, et Lundi piiskop Absaloni nimest võib tuleda Haapsalu linna nimetus. 

Taani Vladimir abiellus Väina jõe keskjooksul asuva Polotski (praegune Polatsk Valgevenes) vürstinna Sofiaga. Esikpoeg Knud VI (1163-1202) oli isa vääriline valitseja. Ta võitis 1185. aastal suures merelahingus vendide valitsejat Bugislavi ning allutas Pommerimaa. Samas pidi Knud VI mitmed isa riigi alad loovutama Põhja-Saksa vürstidele, kes said seeläbi lõpliku pääsu merele. Igatahes ajavahemikus 1185-1972 kasutas Taani kuningas tiitlit ”taanlaste ja vendide kuningas”, sest vendid said Knud VI ajal lõplikult alistatud ning ristiusustatud. Valdemar II Võitja 
Taani Vladimiri teiseks pojaks oli Valdemar II (1170-1241), Knud VI-nda noorem vend. Võimule pääses ta seetõttu , et Knudil polnud lapsi. Valdemar II ametlik pitsat oli üsna samasuguse kujundusega nagu Knud VI-ndal. Võitlustes jäi ka tema alla Saksa valitsejatele, kuid oli seda edukam Eesti alade vallutajana. Juba 1206 oli ta koos peapiiskop Anders Suneseniga teinud sõjakäigu Saaremaale ning 1210 Sambiasse (see on nüüdse Kaliningradi oblasti ala). 

1219 sai Valdemar II võidu Tallinna all. Selles ristiretkes osalenud ka Malta ordu, millel oli juba aastast 1130 paavsti õnnistus kanda sümmeetrilise valge ristiga punalippu. Taani lipu erinevus seisneb valge risti nihutatuses lipu vasaku serva suunas. Kanuti Gild 

Ajavahemikul 1200-1300 kasvas saksa elanikkond 8 miljonilt 14 miljonini. Suhtelise ülerahvastuse tingimustes leidus alati soovijaid ümber asuda, ka Eestisse. Kanuti Gild oli asutamisel vaimulik vennaskond. Selle esmakordne mainimine Tallinnas jääb 13. sajandisse. Tekkelt loetakse seda nooremaks kui Olevi Gildi. 
Ajapikku muutus vaimulik vennaskond eeskätt käsitööliste ühenduseks, mis koondas põhiliselt saksa rahvusest meistreid, nagu kullassepad, kindategijad, kellassepad, mütsimeistrid, pagarid, kingsepad, maalrid. Liikmeskond polnud algul kuigi suur, sest gildi jõukus ja mõjukus kasvasid üsna aeglaselt. 
Kanuti Gildi hiilgeaeg oli 16. sajandil. Gild suleti 1920. aastal seoses sakslaste omandi riigistamisega - olid ju paljud baltisakslased vabadussõja aegu toetanud Saksa Keisririigi vägesid ning hiljem Saksa okupatsiooni, mille kultuuripoliitika nägi ette põliselanike saksastamise. Kanuti Gildi hoone asub Pikk tänav 20. Gild kasutas oma sümbolina nii Tallinnas kui ka teistes Euroopa linnades Knud VI-nda kolme lõvi. Ehkki gildiliikmed olid Tallinnas mõjukad tegelased, pidid toimima veel täiendavad asjaolud, et mingi gildi vapp sai kogu linna tähiseks. Seda enam, et tollase Revali võimuvõitlustes nii Kanuti Gildi kui ka tema sümboolikat järjest enam kõrvale tõrjuti. Tegelikult polegi peale 1277. aastast pärit pitsati muud esemelist tõendust, et kolme lõvi märki kasutati linnatähisena. Taani võimu ajal Revalis münditud rahadele kanti Valdemar II ajal kuningakrooni kujutis ning hiljem Saksa Ordu ajal risti kujutis. Mündile pandud ristis võiks näha Tallinna ”väikest vappi”, mis on kantud ka ka Suure Gildi hoonele ning Niguliste ja Püha Vaimu kiriku altari peale, Paksule Margaretale ja mujalegi. 

Taani ja Rootsi intriigid 

Rootsi kolme krooniga vapi algus ulatub kuningas Magnus Erikssoni (1316-1377) valitsusaega. Puudub ühtne seisukoht, millist kolme ala need kolm krooni siis tähistasid. Küll aga on teada, et sihiga Rootsi valitsejaid alandada, kasutas Taani kuningas nimme kolme krooni embleemi. Eriti ägedad olid selle vastu võitlema Gustav I Vasa printsid Johan ja Erik. Näiteks käis Johan isiklikult Stockholmi saabunud Taani laevadelt kolme krooni kujutist maha raiumas. Kui Erik XIV 1560 Rootsi troonile sai, alustas ta Taaniga sõda (1563-1570), tuues ettekäändeks tõiga, et Taani kuningas kasutab pahatahtlikult sõltumatu Rootsi riigi sümboolikat. Lõpuks Taani siiski tunnustas iseseisvat Rootsi riiki, samas ei suutnud Erik panna Taani kuningat Frederik II-st loobuma kolme krooni sümboli kasutamisest. 

Põhjus oli selles, et Erik oli sõjas kasutanud Taani kuninga enda ideoloogilist relva, andes 4. juulil 1564 korralduse alustada Revalis uute veeringute vermimist, millel harju rist oli asendatud kolme lõviga. Kuna Kanuti Gild oli niikuinii kolme lõvi sümboolikat juba pikemat aega kasutanud, polnud ka linnarahval uute rahade vastu suuremat võõristust. Pealegi, varasemate aegade müntidele kantud ristil polnud värve, mistõttu jäi selgusetuks, kas tegu oli Taani valge ristiga punasel või Liivi Ordu musta ristiga valgel. 

Kui Erik XIV vend Karl IX aastal 1599. aastal võimule pääses, astus ta õrritustegevuses sammu edasi, kui asetas kolme lõvi vapi muude Rootsile alluvate valitsusalade sümbolite kõrvale. Taani ja Rootsi valitsejate vaenutsemine sümboolika vallas kestis kuni XVIII sajandi lõpuni. Kolm lõvi Vene võimu ajal 

Peeter I tütre Jelizaveta valitsemise ajal vermiti 1756 ja 1757 Eesti- ja Liivimaal kasutamiseks mõeldud hõberahasid livoneese, kus vasakul Vene kotka tiiva all rinnal oli Riia kindlus kahe võtmega ning paremal tiiva all rinnal Reveli vapp kolme lõviga. Aastal 1788 taotles Reveli linnavalitsus kolme lõvi sümboli kinnitamist Sankt Peterburgis ametliku linnamärgina, viidates 1277. aasta dokumendile, mis juba oli kandnud kolme lõviga pitsatit. 1788 kujundati rootsiaegse Revali vapi baasil nn ”suur Tallinna vapp”. Samal ajal kinnitati kolme lõvi kujutis Eestimaa rüütelkonna vapiks. 
Venemaa kubermangude vapid kinnitati ühtses süsteemis 8. detsembril 1856. Vappide kujundamine toimus tsaari ametniku parun Bernhard Karl Freiherr von Koehne (1817-1896) juhtimisel ja vastutusel. Kubermangude vappidele kehtestas ta kohustusliku elemendina vapi ülaosas asuva keisrikrooni ning vappi ümbritseva tammepärja, mida läbib sinine Andrei Pervozvannõi lint. Seega ametliku teksti järgi lõppes iga kubermangu vapi kirjeldus järgmiselt: ”Vapi ülaosa kroonib imperaatorlik kroon. Vappi ümbritsevad kuldsed tammelehed, mis on kokku põimitud Andrejevski lindiga.” 

Sama sinilint pidi üldtunnusena ka suuremate linnade vappi ääristama. Eestimaa kubermangu vapi keskosa kirjeldus kõlab järgmiselt: ”Kuldsel väljal on kolm sinist värvi leopardset lõvi.” Liivimaa kubermangu vapi keskosa kirjeldus: ”Punasel väljal on hõbedane greif, kelle rinnal, imperaatori krooni all asuvad punased nimetähed kirillitsas ПВ ИВ (Peeter Teine, imperaator kogu Venemaa üle). 

Pihkva kubermangu vapi keskosakirjeldus: ”Sinisel väljal on kuldne panter, kelle kohal on hõbedasest pilvest väljuv parem käsi.” Üldistatult tähendab tammepärg seega kuulumist Venemaa külge kubermangu õigustes. 

Isegi keskmaast suhteliselt iseseisvama Poola kubermangude vapid pidid järgima sama korda. Soome seevastu oli suuremate õigustega suurvürstkond ehk hertsogi valdus. Soome kaheksat kubermangu vappi ei tulnud ääristada tammelehtedest pärjaga. Soome kubermanguvappide ülaosas pidi olema suurvürsti (hertsogi), mitte tsaari kroon. 

Näiteks tsaariaegse Tavast-gustski kubermangu vapi kirjeldus: ”Punasel vapikilbil seisab kuldne ilves. Kilbi ülaosas on kolm hõbedast kuusnurkset tähte ning allosas kolm hõbedast roosi. Kilbi kohal on kuldne kroon.” Maakonna veidra nimetuse teine pool tuleneb Rootsi kuningas Gustav I Vasast, kes nimetas 1556. aastal Soome eraldi hertsogkonnaks. Nimetuse esipool Tavast on rööpnimi Hämele. Nagu on märkinud rootsi ajaloolane Carl O. Nordling, nimetati 13. sajandil Porvoo jõesuudmes elanud eestlasi tav-esta. Muistsed Soome eestlased (tavesta) elasid kogukondadena praeguse Uusimaa (Helsingi piirkonna) rannaalal kõrvuti rootslastega ning tegelesid peamiselt kalapüügiga. 

Kui vaadata tänapäeva Venemaa haldusalade vappe, siis näeme, et endiste kubermangude järgsed oblastid on oma vappidel loobunud nii tammelehepärjast, sinilindist kui ka keisrikroonist. Vaid Eesti riik pidanud vajalikuks von Koehne kehtestatud tammevanik alles jätta. 


Kolm lõvi Eesti võimu ajal 

Eesti riigivapi ametlikust selgitusest saame teada, et kuldsel kilbil on kolm sinist värvi ja vasakule poole sammuvat, külje peale vaatavat lõvi, parem esikäpp üles tõstetud. Suurel riigivapil on täiendavalt juurde pandud tammeoksad. 

Osundan: "Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sama motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katariina II 4. oktoobril 1788. Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925. Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 1990. aasta 7. augustil. Riigivapi seadus kuulutati välja 3. juulil 2001.” 

Kokkuvõtteks 

Kindlasti saab vapilõvide sümboli siduda sakslaste valitsetud Revali ning selle järglase Tallinna ajalooga. Samas eestlaste riikliku omavalitsuse tähisena pole kolme lõvi kasutamisel erilist kaalukust. Juba ametlik viide ”Valdemar II annetusele” on pigem soovunelm, mitte tegelikkus. Tallinna vapile sattusid paremal juhul pigem Knudi isalõvid, mitte Valdemar II emalõvid, mida kohtame Baden-Würtenbergi vapil. 

Kolme lõvi kasutamine Eesti riigivapil tulenes vastse riigi kodanike võimetusest leppida kokku kasutatavates kujundites, ehkki võistupakkumisi ju korraldati. Nii jäigi parema lahenduse puudumisel kehtima Eestimaa kubermangu sümboolika, mida veidike kohendati, eemaldades tsaaririigi ülemvalitsust näitava keisrikrooni ning Venemaa kaitsepühakuks peetava apostel Andrease sinilindi. 

Võõrsümbolid on ilmselt põhjus, miks eestlased on suhteliselt ükskõiksed kolme vapilõvi suhtes. Lõvide kasutamise põhjenduse osas polegi neil sisulist arvamust, kõnelemata vapilõvide argisest austamisest. Kolme lõvileopardi ajaloo üheks osaks on olnud ”nuudipäeva” tähistamine, mil eestlased õlest nuutidega käisid perest peresse jõulurahu lõpetamas. See tõik liigitub kindlalt eestlaste rahvusliku musta huumori varamusse. Eesti vapilõvisid ümbritsev tammepärg sümboliseeris Eestimaa kui kubermangu kuulumist tsaaririigi koosseisu. Isegi oma tänapäevasel kujul, pärast tsaari valitsuse sümboliteks olnud keisrikrooni ja sinilindi eelmaldamist, viitab vapil olev tammepärg Eesti ajaloolisele kuulumisele Vene mõjusfääri. 

Seega, arvestades ajalooliselt kasutatud tähiseid, võiks Eesti vapi kirjelduse kokku võtta järgmiselt: ”Eesti kui riik samastab end kunagise Taani-Saksa asumaana. Seetõttu on Eesti vapil kesksel kohal Taani kuningriigi kolm sinist värvi lõvi kuldsel taustal. Just Taani kuningas Valdemar II ning temaga mestis olevad saksa kaupmehed kehtestasid ristiusuga kaasnevad kombed eestlaste elualal, mis on põhitegur tänase Eesti kuulumises Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Samas peab Eesti väga oluliseks enda ajaloolist seotust Venemaa mõjualaga, mistõttu on riigivapil säilitanud Venemaa kubermangu tähistava tammepärja.” 
Nii peabki tõdema, et eestlased on tublide käsitöölistena oma vapil kujutanud mõlema peamise võõrvalitseja - taani-saksa ning vene - sümboolikat, oskamata lisada sinna midagi eestlast eristavat ja eestlasele omast. Erinevalt riigivapist on märksa lühema ajalooga sini-must-valgel lipul ning rahvusvärvidel eestlastele väga selge ja ehe tähendus. Lipp on ka rahva seas kasutuses, oma lipuvärvide üle tuntakse siirast rõõmu. Kõige selgemini võib seda kogeda rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel. 

Taani kuninga Vladimiri poeg Valdemar II, Rootsi kuningad ning Vene tsaarid on olnud kõik Eesti ala anastanud võõrvalitsejad. Raske on mõista, miks peab end iseseisvaks nimetav tänane Eesti oma kilbil kandma vapilõvisid kui taanlaste-sakslaste kunagise vallutuse mälestust ning ümbritsema kilpi tammepärja kui Venemaa külge kuulumise tähisega.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp (Wikipedia)

https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_vapp

Eesti riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp. Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsa vaatavat lõvi (leopardi). Vapi kilpi ümbritseb külgedelt ja alt kaks kilbi alaosas ristuvat kuldset tammeoksa. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta.

Riigivapi kuju on määratud riigivapi seadusega. Seda kasutavad riiklikud ametkonnad oma pitsatitel ja dokumentidel. Riigivapi kujutis on ka rahatähtedel ning mõnede riigiasutuste hoonetel.

Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti Vabariigi seadustel ja Vabariigi Presidendi seadlustel.

--

Eesti vapi alusmotiivi ajaloolise päritolu seletamisel viidatakse ajaloolisele traditsioonile, nagu oleks Taani kuningas Valdemar II või Erik IV andnud Tallinna linnale või Eestimaa rüütelkonnale kasutada oma kuningavapi. See spekulatiivne seletus tekkis alles 19. sajandil kohalike ajaloolaste ringkonnas. Kolme leopardiga vapipitsatit kasutas Tallinna linna raad 14. sajandist, rõhutamaks Liivimaa ordule linnaõiguse saamist Taani kuningalt. Linnal vapi kasutamise õigust ei ole tõestatud. Vanim Eesti vapp pärineb ajavahemikust 1583-1583, mil kolme leopardse lõviga hertsogivapp tähistas Rootsi kuninga Johan III Liivimaa hertsogi tiitlit. 1584. aastast oli see Eestimaa hertsogi tiitlivapp. 17. sajandil kasutati sarnase vapipildiga Eestimaa kubermangu vappi. Hertsogi tiitlivapist eristas seda kuningakroon. Vene ajal jätkati vapi kasutamist. Ametlikult kinnitati kolme leopardse lõviga kilp Eestimaa kubermangu vapiks 1856. aastal. Eestimaa rüütelkond kasutas Eestimaa hertsogi tiitlivappi. 19. sajandil hakati seda pidama rüütelkonnale kuuluvaks vapiks. Siis tekkiski spekulatiivne seletus Taani kuninga annetusest. Sellele ajalooliselt põhjendamata seletusele on viitanud mitmed Eesti vapist kirjutanud autorid.

Eesti Vabariigi vappi otsiti kaua. Ajaloolisele vapile oli äge vastuseis pseudoajaloolistel põhjendustel, muuhulgas väideti, nagu oleks kolme lõviga vapp tuletatud ordumeister "Dreilöweni" nimest. Tehti palju kavandeid, millest kõige populaarsem oli Ado Vabbe kavand: punane kümneharuline täht sinisel kilbil. See kahest viisnurgast kokkupandud kujund sümboliseeris koidutähte ning pidi olema vastuvõetav kõigi maailmavaadete esindajatele.

II Riigikogu võttis Riigivapi seaduse vastu 19. juunil 1925. Tammeoksad lisati suurele riigivapile Juhan Luiga ettepanekul^[1].

Eesti liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Kasutusel olid Eesti NSV vapp ja NSV Liidu vapp. Eesti Vabariigi vappi kasutati paguluses.

Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 7. augustil 1990 seadusega riigilipu ja vapi kohta. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993.

----

• Artur Taska. Eesti vapp, Lund 1984, Tallinn 1993.
• Artur Taska. Mõtteid eesti rahva sümbolitest, Lund 1988.
• Mare Kask. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
• Tiit Saare. Kust on pärit Eesti riigivapp? – Akadeemia, nr 3, 2002.
• Catharina von Yngling. Eesti lipp ja vapp muinasteaduste valgusel. – Päikesetuul, nr 3, 2002.
• Tiit Saare. Eesti lipp, Eesti vapp. Tallinn 2005.
• Tiit Saare. Eesti vapp 13. sajandist, kas müüt või ajalooline fakt? Tuna, nr 2, 2006.

---

Talk:

Eestiaegne vapi kirjeldus on järgmine (ka pilt on erinev):

§ 1. Eesti Vabariigi vapil on kaks kuju:

1) suur vapp ja 2) väike vapp.

§ 2. Suureks riigivapiks on kuldse põhjaga kilbil kolm sinist leopardi. Kilp on kolmest küljest ümbritsetud kuld tammepuulehtedest pärjaga.

§ 3. Väikeseks vapiks on eelmises (2) paragrahvis kirjeldatud vapp ilma kilpi ümbritseva pärjata.

Ehk siis siin on öeldud, et on kolm leopardi... Ma mäletan, et kunagi oli ka mingi jutt, et tegemist pole mitte lõvidega, vaid leopardidega, kes kannavad pärga... 62.65.226.8421. veebruar 2008, kell 16:43 (UTC)

Leopard tähendab heraldika keeles teatud asendis lõvi. Andres 21. veebruar 2008, kell 17:12 (UTC)

------

Käsitlus Eesti vapi kujunemisest 13. sajandil on tegelikult 19. sajandil tekkinud ja hiljem korratud nn rüütelkonnateooria, mis ei vasta tegelikkusele. Eesti vapi ajalugu algab 16. sajandi teisest poolest, mil Rootsi kuningas Johan III kui Eestimaa hertsog võttis kasutusele Eestimaa hertsogi tiitlivapi. Hiljem kandsid seda tiitlit Vene valitsejad. Kuna Eestimaa hertsog oli samas Eestimaa rüütelkonne ülemisand, siis 19. sajandil hakati kolme leopardse lõviga vappi käsitlema rüütelkonna vapina, kuigi õiguslikult oli see Eestimaa hertsogi vapp. 1856. aastal kinnitati sarnane vapp ka Eestimaa kubermangu ametlikuks tunnuseks. Neid kahte vappi eristas kilpi ehtiv kroon: hertsogi vapil oli hertsogi kroon, kubermangu vapil keisri kroon. Eesti Vabariigi riigivapi aluseks võeti Tallinna vapilt heraldilised leopardid.

--Mona 11. veebruar 2008, kell 08:27 (UTC)

Tegelikult sai rüütelkonna vapp Eesti Vabariigi vapiks lihtsalt - esimestele Eesti Vabariigi dokumentidele löödi tihtipeale neile suurema kaalu andmiseks alla Rüütelkonna pitsat. Kuna uue vapi üle käinud vaidlused ei edenenud, siis jäigi Rüütekonna vapi veidi stiliseeritud modifikatsioon Eesti Vabariigi vapiks. See "Tegelikult..." on väga kahtlane väide ja vajab tõestamist (viidet). Taska on lipu- ja vapivaidlusest väga põhjalikult kirjutanud, tema küll midagi sellist ei väida, küll aga demagoogiat, millega lõvisid vasakult poolt rünnati (kõige muu hulgas, lõvid olevat Jüriöö-aegse ordumeistri "Dreylöweni" nimest tuletatud!). Milliseid esimesi Eesti Vabariigi dokumente on siin mõeldud? Rüütelkond eksisteeris kuni 1920. aastani. 1920. aastate algul poleks rüütelkonnalt varastatud pitsat küll mingi auasi olnud. --Improvisaator 27. juuli 2009, kell 08:31 (UTC)

---

Ma pole kindel, et viimase välislingi pidi kustutama. Andres (arutelu) 9. august 2012, kell 22:30 (EEST)

Karikatuuride koht ei ole entsüklopeedias.

Miks? Andres (arutelu) 10. august 2012, kell 21:34 (EEST)

Kaotasin linke parandades ära selle: Vana (1925) ja uue (1993) riigivapi võrdlus (http://www.nommevalitsus.org/index.php?p=368&lang=et) sest sel lehel enam sellist artiklit tuvastada ei suutnud ja mujalt ka ei leidnud. Samuti tekitas segadust: Riigivapi kohta käivate seaduste ja määruste loetelu, Riigi Teatajast sellist asja ei suutnud vist leida, samas pole päris kindel mida lingi panija omal ajal täpselt silmas pidas. Kui leitakse, et asendatud link ei sobi, siis olen igati nõus selle eemaldamisega. Larts (arutelu) 28. juuli 2013, kell 20:00 (EEST)

Aastail 1925–1940 ja eksiilis kasutatud suur riigivapp

Aastail 1925–1940 kasutatud riigipitser

Suur riigivapp

Väike riigivapp

Günther Reindorffi Eesti Vabariigi vapi kavand, 1922.

---

Kui Vana on eesti vapp ? (Sirp)

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kui-vana-on-eesti-vapp/

Tiit Saare

Eesti vapp (tegelikkusele vastav lühikirjeldus) Eesti riigivapiks on kuldsel kilbil kolm sinist leopardi. Suurel riigivapil ümbritseb kilpi kuldsetest tammeokstest pärg, väikesel riigivapil pärg puudub. Eesti riigivapi motiiv pärineb Taani kuningavapilt. XIII-XIV sajandil kasutas seda oma pitsatil Tallinna raad, et meenutada Taani kuningalt saadud Lübecki linnaõigust. 1584. aastast esitati kolme leopardse lõviga vappi Eestimaa hertsogkonna sümbolina. Samal ajal kujunes sellesarnase motiiviga vapipilt Tallinna suureks vapiks. XVII sajandist oli see veel kubermangu vapp, mis ametlikult kinnitati siiski hiljem, 1856. aastal. Eesti Vabariigi II Riigikogu kinnitas kolm leopardi riigivapiks 19. juunil 1925. aastal 1940. aastal vapi kasutamine keelustati. Kolme leopardiga vapp võeti uuesti kasutusele 7. augustil 1990. aastal. Kehtiv riigivapiseadus, kus heraldilisi leoparde kirjeldatakse sammuvate ja otsavaatavate lõvidena, kuulutati välja 6. aprillil 1993. aastal.     

  

*     

Eesti Vabariik saab täis 91 aastat. Eesti Vabariigi kolme lõviga (leopardiga) riigivapp on praegu 83aastane. Samas kirjutatakse Eestit tutvustavates trükistes ja isegi entsüklopeedilistes väljaannetes Eesti vapist, et Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sellest võiks järeldada, et Eesti vapi vanus on enam kui seitse ja pool  sajandit. Kas see on aga tõesti nii? Nii küsima ajendab tõik, et tegelikult Taani kuningas Valdemar II ei saanud mitte kuidagi oma vappi Tallinna linnale annetada, sest seda linna siis veel ei olnud. Tallinn sai esimest korda Riia linnaõiguse Mõõgavendade Ordult 1227. aastal. Lübecki linnaõiguse andis linnale 1248. aastal kuningas Erik IV Plogpennig (Adraraha), mitte Valdemar II, ent puuduvad ajaloolised tõendid, et koos linnaõigusega oleks linnale  antud ka vapp. Sama kehtib teise vapisubjektina esitatud Harju-Viru rüütelkonna osas.

Viimase puhul peaks tegelikult rääkima HarjuViru vasalkonnast, kuna Eestimaa rüütelkond asutati alles Rootsi ajal XVI sajandil. Kui juba need faktid ei vasta tegelikkusele, siis kuidas on võimalik usaldada kogu seda kindlas kõneviisis esitatud Eesti vapi ajaloolist seletust? Siit omakorda küsimus Eesti vappi tutvustavatele väljaannetele: miks levitatakse vapi saamise  kohta otsest valet? Kust on see pseudoajalooline seletus saanud alguse? Vastuse leiame XIX sajandi baltisaksa ajaloolaste ja ajaloohuviliste töödest, kus tuginetakse peamiselt kaudsete allikate tõlgendamisele. Sageli viidati XIII ja XIV sajandist pärit Tallinna linnavalitsuse kolme leopardiga pitseritele ja samast ajast säilinud paarile ürikule, milles mainitakse Harju-Viru vasalkonna pitsati kasutamist.

Spekulatsiooni  aitasid konstrueerida XIX sajandil valitsenud vapi tekkimise ajaloolised käsitlused, millest tuntuim on primitiivne rüütliteooria. Baltisakslaste seletuse võtsid üle eestlastest vapihuvilised. Kahjuks on nende hulgas ka Eesti vapist eraldi raamatu kirjutanud Artur Taska ja Hannes Walter. Vapiajaloolise asjatundmatusega jätkuv laiutamine näitab ilmekalt, et rahvusteaduste nimistust puudub akadeemiline vapindus ning selles valdkonnas oleme alles  XIX sajandis. Kilbile maalitud või mingil muul viisil kujundatud piltide ja mustrite sümboolne väärtustamine ei olnud XII sajandi teisel poolel ja XIII sajandi esimesel poolel veel sedavõrd enesestmõistetav, et valitseja oleks pidanud koos linnaõigusega andma asulale ka vapi. Ammugi ei antud sel ajal vappe korporatsioonidele. Mainitud vapiõiguslikud tavad tekkisid heraldilise praktika laienemise tulemusena hiljem  ja maati erinevalt. Heraldika algusperioodil polnud vappi isegi mitte kõigil tiitliläänide valitsejatel. Isegi vapi mõiste oli tundmatu ja selle asemel kirjeldati heraldilist pilti enamasti „kilbil”. Sõnaga „clipeus” (kilp ld k) algas valitseja või suurfeodaali pitsati tagaküljele ehk salapoolele (secretum) lõigatud kilpi ümbritsev tiitlilegend. Meie mõistes vapiks muutus pitsatiomaniku kilp selle esmakasutaja surma järel, mil tema kilp koos tiitliga pärandati järeltulijale. 

Siinjuures ei olnud oluline, kas pärija oli eelmise veresugulane või mitte, sest tiitli andis ja kinnitas valitseja. Nii tekkisid esimesed vapid tiitlivappidena. Läänita rüütlid käsitasid oma kilpi vapina feodaalisandate eeskujul. Eriti populaarseks kujunes see komme turniiridel osalevate vabade rüütlite seas, kuna neid esitleti pealtvaatajatele kilbil kujutatud pildi kaudu. Rüütlil puudus tiitel ja seda asendas algselt tema hüüdnimi. Koos relvade ja seisuse  pärandamisega kinnistus hüüdnimi suguvõsanimeks ning rüütli dekoreeritud kilbist kujunes suguvõsavapp. Eesti vapi tekkimise ajaloo käsitlemisel tuleb lähtuda tiitlivapist, mitte suguvõsavapist, nagu sellest on kirjutanud Hannes Walter. XIII sajandil taanlaste vallutatud Põhja-Eesti maakondade esimeseks eestlaste hertsogiks (dux estonorum) nimetas Valdemar II Blekingi hertsogi Knuti. Blekingi hertsogi tiitlivapil kujutati  ühte lõvi. Kukruse ürikute kollektsiooni allikpublikatsiooni „Est- und livländische Brieflade” IV köites esitasid selle koostajad Johann Sachssendahl ja Robert von Toll võimaluse, et Taani kuningas võis lihtsustatud kuningavapi annetada Eestimaa hertsogi vapiks, kusjuures nenditakse, et ühtki seda tõendavat allikat ei ole leitud. Midagi ei ole teada ka hiljem eestlaste hertsogi tiitlit kandnud kuninga Erik V tiitlivapi olemasolust ja kasutamisest. 

Sel ajal oli tiitlivappidest moodustatud liitvappide kasutamine Põhja-Euroopas peaaegu tundmatu ning taanlaste ja slaavlaste kuninga ning eestlaste hertsogi majesteedipitseri secretum’it ehtis ainult Taani kuninga kolme leopardse lõviga või leopardiga1 kilp. Mõned autorid on kirjeldatud vapi millegipärast omistanud just eestlaste hertsogile. Ent pole vastust küsimusele, miks pidi Taani kuningas hertsogi tiitlit eelistama kuninga tiitlile.  Lokaalse vapi kasutamise võimalusele viitavad ainsana kolme leopardiga Tallinna vanimad linnapitserid. Ajaloolane Ivar Leimus, toetudes vapiajaloolisele tõigale, et linnavappidest saab kõnelda alles XIV sajandist, peab linnapitseritel kujutatud pildi nimetamist vapiks ekslikuks. Tema arvates sünnib järeldus, et linnavapp saadi maaisandalt, mainitud pitseritel kujutatud vapipildi ilmsest sarnasusest Taani kuninga vapiga.

Ivar Leimus väidab, et Tallinna pitseritel  kujutatud kolme leopardiga kilp saab tegelikult olla vaid kuningavappi kujutav pitsatipilt, millega linn meenutas oma ülemisandatele Taani kuningatelt päritud eesõigusi. 1346. aastal müüdi Harju ja Viru Saksa Ordule ja sellega lakkas vahepeal eksisteerinud eestlaste hertsogkond olemast. Koos sellega kadus vajadus Eestimaad tähistava tiitlivapi järele. Liidetud alad jaotati halduslikult Liivi Ordu foogtkondadeks ja komtuurkondadeks.  Ordu foogtide ja komtuuride pitsatitel vappe ei kujutatud. Oli isegi reegel, et ordusse astunud rüütel pidi koos ilmalikust elust lahtiütlemisega loobuma ka vapi kasutamisest. Ainsad vapikandjad olid sel ajal ilmalikud orduvasallid. Tallinna linnavalitsus jätkas mõnda aega ülalkirjeldatud „vapiga” pitsati kasutamist, selle asemele võeti hiljem hõbedase (valge) ristiga punane kilp. Ivar Leimus peab seda ristiga kilpi Tallinna vanimaks ja ainsana 1480. aastatest  ordu võimu kokkuvarisemiseni kehtinud linnavapiks. Ristiga kilp oli samas Suurgildi tunnus. Teadaolevalt moodustasid just Suurgildi liikmed Tallinna rae enamuse, millest võib teha teatud järeldusi. Valge ristiga punast kilpi on kujutatud Niguliste ja Pühavaimu kiriku altaril, Tallinna rae piltvaibal, Suurgildi hoone aktsiisikambris ja isegi Suure Rannavärava portaalil. Ajalooliselt sobikski keskaegse Eestimaa sümboliks rist ja sellest võinuks isegi kujuneda  Eestimaa heraldiline sümbol. Esitatud väidet toetab fakt, et ordu ajal Põhja-Eesti maakondi ühise nime alla koondava Tallinna (Eestimaa) piiskopi pitsatil on kujutatud kahe ristatud ristisauaga kilpi. Esmakordselt kasutas seda piiskopivappi Johannes Rekelink (1390–1403). Piiskop Everhardus Kalle (1457–1475) pitseril esitatud tinktuuridest selgub, et vapikilp oli punane ja ristatud ristisauad hõbedased (valged). Ristisaua kasutati karjasekepi ja mitra kõrval  kolmanda piiskopi ametitunnusena.

Kahe ristisaua kujutamisega võidi tähistada Tallinna piiskopi diötseesi Harjumaal ja Virumaal. Viimasena kasutas ristisauadega vappi Tallinna, Harju ja Viru koguduse administraator, Taani kuninga vend hertsog Magnus. Liivi sõja ajal asendus senine Vana-Liivimaa riiklik korraldus Rootsi, Poola ja Taani ülemvõimuga. 1561. aastal andsid Harju-, Viru- ja Järvamaa vasallid koos Tallinna linnaga Rootsi  kuningale Erik XIV-le ustavusvande. Kahe aasta pärast lisas kuningas sveade ja gootide kuninga tiitlile Liivimaa isanda tiitli. 1573. aastal asendas Erik XIV järel troonile asunud Johan III selle konkreetsema Liivimaa eestlaste hertsogi (över de Ester I Livland hertig) tiitliga. Kui 1584. aastal Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa liideti Eestimaaks, võttis kuningas Eestimaa hertsogi tiitli. XVI sajandiks oli heraldikast saanud iseseisev  kunsti ja õigusega seotud sümboolika. Vappide omamist ja kasutamist peeti enesestmõistetavaks eesõigusi ja tiitlit tähistavaks embleemiks. Lisaks tiitlikandjatele ja rüütlitele olid vapid nüüd linnadel, kogukondadel, korporatsioonidel ning isegi jõukamatel kolmanda seisuse esindajatel.

Prantsusmaal laienes vapiõigus koguni käsitöölistele ja talupoegadele. Valitsejad kasutasid tiitlivappi oma poliitilise pretensiooni piktograafiliseks  esitamiseks, mida mõnikord püüti lahendada sõjaga. Tuntuim näide on InglisePrantsuse Saja-aastane sõda. Põhja-Euroopas andis Rootsi kuningas Erik XIV oma tiitlivapile Taani ja Norra vappide lisamisega ajendi aastatel 1563–1570 toimunud Põhjamaade Seitsmeaastasele sõjale, mis on tuntud veel Taani-Rootsi vapitülina. Vapitüli lõpetas Johan III, kes loobus pretensioonist Taani ja Norra kuninga tiitlile ning  kõrvaldas Rootsi kuningavapilt probleemsed vapid. Samas alustati Rootsi riigis tiitlite ja vappide korrastamist. 1577. aastast asendati Soome hertsogi tiitel Soome suurhertsogi tiitliga ja viimase tähistamiseks kujundati tänapäeval Soome riigivapina tuntud heraldiline embleem: üheksa hõbedase roosiga punasel kilbil saablit tallav mõõka hoidev kuldne lõvi. Göta lõvina tuntud vapiloom pärines Rootsi vanalt kuningavapilt. Soome vapiga väljendati  algselt Liivi sõjas saavutatud võitu venelaste üle. Rootslasi sümboliseerivat mõõka ja venelasi tähistavat saablit võib näha veel Karjala ja Narva vapil. Johan III ajal läbi viidud vappide korrastamine dokumenteeriti 1570.-1580. aastatel käsikirja D 400 kümnel vappidega lehel. Selle Stockholmi kuninglikus raamatukogus säilitatava käsikirja mahukama osa moodustab Laurentius Petri „Rootsi Kroonika”. Ühel vappidega  lehel kujutatakse sinisel kilbil kolme leopardset lõvi. Kilpi ehib hertsogikroon, kiri „Lifflandh” selle all viitab Liivimaa eestlaste hertsogi tiitlile. Kirjeldatud vapp on tõenäoliselt vanim teadaolev Eesti vapp. Eestimaa hertsogi tiitli kasutamisega kinnistusid leopardsed lõvid Eestimaa hertsogkonna tunnuseks.

Miks kujutati rootsiaegsel Eestimaa vapil just Taani kuningavapilt laenatud leopardseid lõvisid? Ebatõenäoline on, et vapiloomadega  taheti tähistada hertsogkonda kuuluvaid maakondi. Sel juhul pidanuks neid olema neli. Võimalikule seletusele viib lähemale Ivar Leimuse käsitlus Tallinna suure vapi kujunemisest. Nimelt käskis Erik XIV Taani-Rootsi vapitüli ajal Tallinna rahadel kujutada Taani lõvisid, et sellega näidata oma pretensiooni Taani kuninga õigusi riivamata. Kui Johan III Taani vapi kasutamisest avalikult loobus, jätkati Tallinnas juba harjumuspäraselt kolme lõviga  müntide valmistamist. Linn sai vanadele pitseritele viidates seda põhjendada ajaloolise traditsiooniga. Lõpuks kinnistus kolme leopardse lõviga kilp koos seda manusena ehtiva kroonitud kiivri, hõlsti ja sellest võrsuva punasesse riietatud naise kujutisega Tallinna suureks vapiks. Samamoodi võis Liivimaa eestlaste hertsogi tiitlivapp algselt esitada Johan III varjatud pretensiooni. Kuningale võis teatavaks saada eestlaste hertsogi tiitli olemasolu Taani  ajal ja kuna varasemat tiitlivappi ei leitud, siis lähtuti vapi komponeerimisel tiitli esmakasutamisele viitamiseks lihtsustatud Taani kuningavapist. Tuginedes käsikirjale D 400, võime Eesti vapi vanuseks hinnata 428–438 aastat. Sellega on Eesti vapp enam-vähem Soome (riigi-) vapiga üheealine. Erinevalt Soome riigivapist, mis peaaegu üks ühele järgib käsikirjas D 400 esitatud Soome suurhertsogi tiitlivappi, on Eesti riigivapil esitatud vaid ajaloolise tiitlivapi  motiiv. Eesti riigivapil kujutatud lõvid ei kanna Eestimaa hertsogkonna- (vürstkonna-) ja selle alusel kinnitatud kubermanguvapil kujutatud leopardsete lõvide heraldilist järjepidevust. Vapilõvid viitavad hoopis Tallinna suurel vapil kujutatud leopardidele, mis ilmusid linnaarhiivis leitud linnapitserite eeskujul XIX sajandi teisel poolel. Eesti vapi „Tallinna versiooni” riigivapiks kujunemisele aitas omakorda kaasa eesti seltskonnas valitsenud heraldiline  ebakompetentsus, Eestimaa ja Tallinna vappi peeti sageli üheks ja samaks. Riigivapiseaduse ettevalmistamise käigus esitatud riigivapikavanditel kujutati valdavalt Tallinna leoparde. Need ehtisid Vabadussõja ajast sõjaväelaste auastme- ja ametitunnuseid ning samuti esimesi Eesti metallmünte.

Punkti pani leopardide kasutamisele 1925. aastal vastu võetud riigivapiseadus. Eesti riigivapi taastamise ajal leidsid aga heraldika „asjatundjad”, et see blasoneering  ei ole õige, kuna vapilõvid ei vasta bioloogilistele leopardidele ja surusid kehtivasse riigivapiseadusesse „sammuvad ja otsavaatavad lõvid”.

1 Leopardne lõvi on sammuv ja peaga vaataja poole profiilis. Leopard on sammuv ja otsavaatav lõvi. Valdemar II ja Erik IV vapil olid leopardsed lõvid, Christoffer I-st XV sajandini kujutati Taani vapil leoparde ja seejärel kuni tänapäevani ehivad seda jällegi leopardsed lõvid.  Kui vana on Eesti vapp? Eesti vapp Eesti riigivapiks on kuldsel kilbil kolm sinist leopardi. Suurel riigivapil ümbritseb kilpi kuldsetest tammeokstest pärg, väikesel riigivapil pärg puudub. Eesti riigivapi motiiv pärineb Taani kuningavapilt. XIII-XIV sajandil kasutas seda oma pitsatil Tallinna raad, et meenutada  Taani kuningalt saadud Lübecki linnaõigust. 1584. aastast esitati kolme leopardse lõviga vappi Eestimaa hertsogkonna sümbolina. Samal ajal kujunes sellesarnase motiiviga vapipilt Tallinna suureks vapiks. XVII sajandist oli see veel kubermangu vapp, mis ametlikult kinnitati siiski hiljem, 1856. aastal. Eesti Vabariigi II Riigikogu kinnitas kolm leopardi riigivapiks 19. juunil 1925. aastal 1940. aastal vapi kasutamine keelustati.  Kolme leopardiga vapp võeti uuesti kasutusele 7. augustil 1990. aastal. Kehtiv riigivapiseadus, kus heraldilisi leoparde kirjeldatakse sammuvate ja otsavaatavate lõvidena, kuulutati välja 6. aprillil 1993. aastal.

Riigivapp 80: kuidas sai Eesti endale kolm lõvi? 2005 (EPL)

http://epl.delfi.ee/news/kultuur/riigivapp-80-kuidas-sai-eesti-endale-kolm-lovi?id=51013348
Kalev Uustalu

Homme möödub 80 aastat Euroopa ühe vanima, Eesti riigivapi kehtestamisest. Kolme sinise sammuva lõviga kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist, mille kasutamise õiguse andsid siinse maa isandateks saanud Taani kuningad Tallinna linnale ja Harju-Viru rüütelkonnale.

Rüütelkonna vapp kui kogu maad hõlmava korporatsiooni sümbol omandas hiljem Eestimaa hertsogiriigi, keisrinna Katariina ajal aga Eestimaa kubermangu vapi staatuse.

Eesti Vabariigis võeti kasutusele sama vapp, selle kohalt eemaldati ainult tsaarikroon ning tehti mõned stiililised muudatused. Kuid otsus võtta iseseisva Eesti riigivapiks Eestimaa ajalooline vapp ei sündinud sugugi kergelt.

Neli konkurssi

Eesti Vabariik kuulutati välja veebruaris 1918, oma riigilipu sai Eesti aga alles juunis 1922 ning riigivapi juunis 1925 – seitse ja pool aastat pärast iseseisva riigi väljakuulutamist.

Riigivapi kavandite leidmiseks kuulutati välja ühtekokku neli konkurssi – kolm uut ja üks järelkonkurss. 1919. aasta kevadel, kui kuulutati välja esimene konkurss, tõsteti võimaliku parima riigisümboli ausse Põhjakotkas, soovitavalt võitluses maoga. Kristjan Raud kirjutas selle kohta nii: “Põhjakotkas on meie võimsam, vabam, kõrguste poole püüdlev muinasolevus. Madu tähendab kõike pahet, madalat ja reaktsioonilist…”

Samast soovitusest lähtudes toimus konkurss ka 1921. aastal. Eestimaa kubermangu vapi kolme lõvi soovitati vaid lisandina.

Luik, siil ja mesilane

Soovitused ei takistanud kavandimeistreid kõikvõimalikke muid Eestit ja eestlasi kaitsvaid või iseloomustavaid motiive kasutamast. Loomadest ja lindudest pakuti vapile karu ja luike, taimedest rukkilille, viljapäid, rukkivihke, kuuski; inimestest muinassõdalasi ja kreekapäraseid heeroseid, keda autor Kalevipojaks nimetas. Kavanditelt ei puudunud ka mesilane ja muud putukad. Esemetest oli põhikujundiks peamiselt viikingilaev, aga ka ankur, ader, sirp ja muud tööriistad. Mitmel kavandil esines katkenud ahela motiiv. August Alle soovitust võtta vapikujundiks siil kui Kalevipoja parim abiline ei võtnud tõsiselt ilmselt ka soovitaja.

1921. aastal laekus konkursile 138 tööd. 29. aprillil avaldas Päevaleht võistlusel äramärgitud seitsme autori – August Timuse, Kristjan Raua, Günther Reindorffi, Erich Jacobi, F. Kruusmanni, Roman Nymani ning soome arhitekti Harry Röneholmi kavandid. Kõigil neil on kujutatud “Kalevipojast” tuttavat Põhjakotkast ja endise Eestimaa kubermangu vapi kolme lõvi.

Reindorffi töö kujutab musta väljasirutatud tiibadega kotkast, kelle rinnal on kolme lõvikujuga vapp, üleval keskel sinine täht. Foon on hõbedane. Teistega võrreldes mõjub Reindorffi kavand lõpetatult, selgelt ja lihtsalt.

Vaatamata sellele, et kompositsioonilt küllalt segane ja dünaamiline August Timuse kavand ei vastanud hea heraldika reeglitele, võitsid konkursi Timus ja Kristjan Raud. Kriitika soosis aga Harry Röneholmi ideed, sest Timuse ja Raua töödes nähti liialt suurt sarnasust, millest tehti järeldus, et Kristjan Raud haridusministeeriumi ametnikuna võis Timuse ideed näinud olla. Kuigi tegelikult võis asi olla vabalt ka vastupidi.

Vaidlused jätkuvad

Juba konkursist osavõtjate suur arv näitab, et enamik neist olid diletandid. Tallinna Teataja ajakirjanik märkis: “Ülejäänud kavandid on suuremalt jaolt lapselikult mõeldud ja saamatult joonistet. Nii et mõned kotkad kui kitkutud kanad ja lõvid kui puudli kutsikad välja näevad.”

Teine ajakirjanik pidas mõnda kotkast enne vareseks, kes vihmaussi nokib. Ka virmalised, lained ja muud sarnased elemendid, mida näiteks pitserites väga raske kasutada, sattusid kriitika alla. Soovitati lisada valged ööd, et saada täielik lapi atmosfäär.

Ühtki kavandit ei peetud päris küpseks. August Timuse kavandist kasvas hiljem välja Kaitseliidu embleem.

Sama aasta suvel toimus uus konkurss, millele etteantud motiive ei esitatud. Osavõtjaskond oli seekord väiksem ja ilmselt mõnevõrra professionaalsem.

Vabariigi Valitsuse poolt jaanuaris 1922 riigikogule esitatud eelnõus oli viis kavandit. Neist kolm olid kotkastega. Kõige detailirohkem oli kavand, millel oli hõbelainetel viikingilaev sõudjate ja kümne maakonna vapiga kilpidel ning lisaks veel kaks vapikilbi kandjat, hundinahad, tammelehed, Vabadusristid, kotkatiivad ja virmalised. Kahjuks pole see kavand arhiivi jõudnud. Tuglas iseloomustas seda kokkuvõttes “Seevaldi fantaasiad”.

Siiski, kavandite hulgas oli esmakordselt ka kuldne kilp kolme sinise lõviga. Riigikogu üldkomisjon esitas arutamiseks just selle viimase variandi.

“Näljased lõvikesed”

Riigikogu arutas seaduseelnõu 1923. aasta oktoobris. Ägedalt astus “näljaste lõvikeste” vastu Jaan Tõnisson: “Kui meie inimesed nüüd näevad seda Eesti riigi embleemi, neid leopartisid, siis peab ometi küsima, kust vallast või maailma kaarest need pärit on? Mis neil õieti on mustamulla või järve- ja metsarohke maaga tegemist?”

Erilist poolehoidu eelnõu ei leidnud, kuigi selle kaitsjad rõhutasid oma sõnavõttudes ajaloolist traditsiooni ja seniste uuenduskatsete viljatust. Siiski võeti eelnõu esimesel lugemisel vastu.

Teine lugemine kulges üsna lõbusas meeleolus. Üks saadik soovitas riigivapi seaduse nimetada Tallinna linna vapi riigivapiks tõstmise seaduseks. Vahelehüüetes arutleti, kas Eesti sümbolina on parim tamm, lepp või kadakas. Eelnõu saadeti üldkomisjoni tagasi.

Riigiasutused kasutasid endiselt pitsateid lihtsalt kirjaga “Eesti Wabariik”. On andmeid ka kolme lõvi kasutamise kohta.

1923. aasta lõpul kuulutati välja kolmas konkurss kunstnike hulgas, kellele anti tutvumiseks kõik senised kavandid. Uusi kavandeid saadi 20. Selle võistluse järel olid lõvid kotkad löönud. Riigikogu üldkomisjon märkis lühidalt, et kotkamotiiv on “iseenesest kõrvale jäänud”. Taandunud olid ka virmalised ja viikingid.

Vältimaks vana vapi lihtsat kopeerimist, oli lõvidele lisatud vapi ülaosas tuletorn kiirtega ja 11 tähte maakondade tähistuseks. Esitati ka kombinatsioon Eesti- ja Liivimaa vapist lõvide ja greifiga, mis ilmus juba 1919. aastal. Lihtsaim kavand oli tammelehtedest ümbritsetud kilp tähtedega EW.

Tugevuse ja õilsuse sümbol

Aprillis 1924 valis üldkomisjon riigikogule esitamiseks kavandi kolme lõvi ja tuletorniga. Kuid ilmselt oli riik juba nii kaua ilma ametliku vapita läbi saanud, et küsimus ei tundunud enam üldse oluline. Riigikogu istungite päevakorda seda ei võetud.

Mais 1925 tõstis küsimuse üles välisministeerium: rahvusvaheliselt on riigivapi puudumise üle juba imestust avaldatud, suvel seisab ees mitu riiklikku visiiti ja välismaa riigipeade vastuvõttu.

Riigivapi seaduse arutelu toimus kiirtempos 17.-19.juunil. Esimesel lugemisel kadusid Artur Tupitsa ettepanekul kavandilt tuletorn, kiired ja tähed. Seega omandas vapp üldjoontes tänapäevase kuju. Seadus võetakse esimesel lugemisel vastu.

Selle ägedaim vastane, Jaan Tõnisson esitas veel 18. juunil ettepaneku seaduseelnõu tagasi võtta. Järgnes siiski viimane lugemine. Leopold Raudkepp tegi ettepaneku anda kolmele lõvile eesti rahva kolme kangelasmeele avalduse – muistse vabadusvõitluse, Jüriöö ja Vabadussõja tähendus. 19. juunil 1925 võeti riigivapi seadus vastu.

Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse, tugevuse ja õilsuse sümbol. Need omadused sobisid iseloomustama ka noort Eesti Vabariiki.

Kuidas praegu riigivappi kasutatakse

•• Riigivapp tegi aastatel 1992 ja 2005 läbi mõned muutused detailides, kuid põhiosas on tänane vapp jäänud selliseks, nagu kehtestati 80 aastat tagasi.

•• Riigivapi kasutamine on täpselt reguleeritud riigivapi seadusega, mis jõustus 2002. aastal. Suurel ning väikesel riigivapil on kummalgi oma kasutusala.

•• Suurt riigivappi kasutatakse kujundus- või turvaelemendina näiteks seadustel, riigikohtu lahenditel, väärtpaberitel, postimaksevahenditel ja rahamärkidel, presidendi residentsil, riigikogu ja valitsuse hoonetel, kaitseväelaste vormiriietusel ning Eesti riigipiiri tähistavatel põhipiirimärkidel.

•• Väikest riigivappi kasutatakse kujundus- või turvaelemendina näiteks riigivõimu teostavate organite ja isikute väljaantavatel dokumentidel, riigiasutuste hoonetel, siltidel ja embleemidel ning Eesti rahvusvõistkonna riietusel.

Oluline on teada, et riigivappi ei registreerita kauba- või teenindusmärgina ja riigivappi sisaldavat tähist ei tohi kasutada kauba- või teenindusmärgina.

•• Riigivappi ei tohi kasutada vääritul moel.

•• Seni mahukaim käsitlus Eesti riigivapist on Artur Taska “Eesti vapp. Su üle Jumal valvaku”, mis ilmus Rootsis 1984 ja Eestis 1993.